Savisaare valimisliit ja siinsed venelased

Jüri Saar, Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor

Koos kohalike valimiste lähenemisega tõuseb üha enam päevakorda tähelepanu valimisliitudele, mis on justkui kont suurerakondade kurgus, mida need ei saa alla neelata ja ei jaksa välja sülitada. Pole vaja olla eriline analüütik, et näha sügiseste valimiste peateemana aktiivseid kohalikke inimesi, kes nõuavad üha häälekamalt endale otsustusõigust ja vabanemist parteide keskkontorite diktaadi alt.

Peamine võitlus peetakse maha mõistagi Tallinnas, kus Keskerakonna senine võimumonopol on mitmest otsast murenemas. Savisaare nimekiri ehk tema poolt loodav valimisliit koondamaks enda taha pealinna venekeelse elanikkonna hääli oli Keskerakonna praeguse juhtkonna jaoks erakordselt halb uudis. Ilmnes, et erakonna asutavat isa ei rahulda auesimehe sümboolne koht, mil tema nime kasutatakse maskotina ja tast endast midagi eriti ei sõltu.

Keskerakonda ohustab muutumine veel üheks ilma elektoraadita erakonnaks ja asuda niiviisi IRLga ühte ritta. Kahjuks ei mõistnud seda varem keskpartei praegune juhtkond, kes pidas ilmselt aega küpseks esimehest kui tülikast koormast vabanemiseks. Tuues lisaks temale ohvriks mõned juhtfiguurid ja jätkates varasemat poliitikat ehk business as usual`i.

Paraku pole see võimalik niivõrd isikukeskse erakonna puhul senikaua, kui juhist pole saanud üksnes sümbolit. Alles siis oleks uuel ja tavaliselt varasemaga sama stiili jätkaval juhil võimalik esitleda ennast suure juhi pärandi hoidja ja arendajana. Hea näide on siinkohal Lenini-Stalini järjepidevus, kui Stalin võis juhi ustavale võitluskaaslasele Krupskajale jõhkralt käratada: „Kui palju minuga vaidled, otsime Leninile uue lese“.

Siinjuures on aga üllatav, et Savisaare valimisliit on ajanud harja punaseks mõnel teiselgi peavoolu parteil, kelle juhid kõik edasise koostöö temaga välistavad. Eriti mõtlemapanev on Savisaare nimetamine valimisliitude „hea nime määrijaks“. Ehk keegi julgeb ennast pidada valimisliitude välimäärajana, kes oskab kõik kohalike inimeste poolt loodud jagada „väärikateks ja ebaväärikateks“. Muidugi on küsimus segaduses, kaardipaki kapitaalses segiajamises, mille tõi kaasa selle valimisliidu teke pealinnas.

Viimasel ajal kostub lisaks üha sagedamini, et Savisaare ambitsioon ei puuduta mitte ainult pealinna, vaid ka teisi piirkondi, kus elab venekeelne elanikkond. Ta on osanud ennast esitleda kogu Eesti iseseisvuse taastamise järgsel perioodil venekeelse elanikkonna huvide eest võitlejana, tema imidžit pole vähimalgi määral kahjustanud Moskvaga suhtlemise hämarad tagamaad. Pigem vastupidi ja reeturiteks peetakse hoopis neid, kes juhi toetamisest keerulistel aegadel omakasu nimel loobuvad. Ka märtri teemat ei tohiks keegi alahinnata, kes kasvõi natukene on kursis kollektivistlike kultuuride inimeste psühholoogiaga. See kõik ei pruugi tegelikkuses täpselt niiviisi olla, kuid tasub meeles pidada sotsiaalteaduste üht kuldreeglit: „Kui inimesed peavad midagi tegelikult esinevaks, siis selle tagajärjed on tegelikud“.

Poliitika on praktilise võimu teema, mitte teoreetiliste ja sageli eluvõõraste targutuste toimeala. Reaalsus on see, et Savisaare toetus Tallinna venekeelsete inimeste hulgas on endiselt suur ja temaga peavad arvestama kõik tulevased (pealinna) võimukoalitsioonid. Tema poliitkapitaliks on ustav valijaskond, kelle huvide eest seismine on just Savisaarel tulnud siiamaani kõige paremini välja. Juhul, kui Tallinna ja Eesti teiste piirkondade venekeelne elanikkond peab enda huvide parimaks esindajaks Savisaart ja tema nimekirja koondatud inimesi, tuleb vene inimeste valikut austada ja sellest lugu pidada.
​
Ja võib-olla saab just Savisaare nimekirjast alguse üks hoopis uus venekeelset elanikkonda esindav erakond, mille tulekut pole võimalik lõpmatuseni edasi lükata. Iga juhul võib juba täna öelda, et Keskerakonna sisemine olukord ja selle võimalikud lahendused jäävad ka pärast kohalikke valimisi Eesti poliitelu aktuaalseks teemaks.