|
Märt Meesak, Vabaerakonna tegevjuht
Viimasel ajal on parteilaste ja Riigikogu liikmete sulest ilmunud kirjutisi lehtedes, kus räägitakse parteinimekirjade professionaalsusest, õigusest, vastutusest ja valimisliitude valimist umbusaldusena Eesti poliitilisele süsteemile. Niikaugele jõudis isegi Õhtulehe juhtkiri (“Valimisliidud sogavad poliitilist vett”, Õhtuleht 22. august 2017). Siinkohal tahaks neid väiteid laiendada ja ka valimisliitude poolt vaadatuna kommenteerida. Valimisliitude lubamine valimistele ei ole kellegi vastu umbusalduse avaldamine. Eesti on demokraatlik riik ning kõigil peab olema õigus kandideerida ja kui hästi läheb, siis muidugi ka valituks osutuda. Parteid ei saa ning ei tohi olla ainus tegutsemisvorm poliitikas, eeskätt kohalike volikogude valimistel. Valimisliidud annavad kogukonnale ja kohalikele platvormi öelda sõna sekka oma kodukoha käekäigu kohta parteipiletit omamata. Kui erakonnad oleksid eluterved ja lõpuni hästi toimivad, ei sunniks nad koolimaja koristajaid ja külaseltside eestvedajaid „õigesse parteisse“ kuuluma. Partei ei saa ning ei tohi olla see, kes annab mõistuse ja vajadusel ka töökoha. Väidan, et hästi toimivate kogukondade tekkega kaotavad parteid kohalikel valimistel järjest enam toetust. Ja selles pole midagi iseäralikku! Valimisliidus kandideerimine ei ole mitte kuidagi kergema vastupanu teed minek. Vastupidi! See nõuab võrreldes partei nimekirjas kandideerimisega palju rohkem isiklikku paberimajandust, finantsilisi vahendeid ja mis siin veerus peamine, juhtkirjas välja toodud väidete ümberlükkamiseks kulunud lisaaega. Valimisliitlased peavad moodustama seltsingu, mis on keeruline ja bürokraatlik, kuid ei oma mingeid juriidilisi õigusi, isegi oma pangaarvet ei lubata seltsingu nimel avada. Samuti on valimisliitudel keelatud juriidiliste isikute annetused, muide ka erakondade omad. Seega peavad valimisliitlased oma kampaaniat rahastama suures osas oma rahalistest vahenditest. Parteides kandideerijad kasutavad selleks enamasti siiski riigieelarve eraldusi. Seda on aastas kokku 5,4 miljonit eurot. Isegi parema tahtmise juures ei saa erakond valimisliitu toetada. Kuigi — miks peaks olema keelatud annetus oma konkurendile? Parteid ei tohiks olla valimisliidu kõrval paremas positsioonis, kuna neid finantseeritakse maksumaksja raha eest. Vaja on kas võrdset lähenemist rahastamisel või suletud ringi avardamist. Praegu määrab võimul olija endale rahalised vahendid, tehes sellega enesele reklaami lootuses, et maksumaksja ta tagasi valiks. Poliitik võib tõesti luua uusi valimisliite, astudes ühest välja ning teise sisse, teha tegusid siin ja seal, kuid nimi ja maine jääb talle ikka alles. Kas me oleme näinud parteidel kollektiivset vastutust? Vastutus hajub! Olgu inimene partei või valimisliidu nimekirjas, ta vastutab oma hea nime ja mainega. Ei ole veel Eestis kordagi ette tulnud juhtumit, kus mõni partei teataks kollektiivselt, et nad on vastutavad mõne omavalitsuse pankroti, kooli sulgemise, korruptsioonijuhtumi ilmsiks tuleku, omale suurte hüvede või muu säärase maksmisel. Heal juhul astub poliitik parteist välja!! Vastutusega seoses on hea tuua näitena Riigikogu valimised, kus kandidaadid tõstetakse partei enda tagatoa käsul ühest valimisringkonnast teise selleks, et eelmises ringkonnas tegemata jäänud tööde eest ei saaks valija temale ebasobivat hinnangut anda. Ringkondi vahetatakse nagu sokke. Väide, et peale erakondade vahetust jääb partei siiski alles, ei pea ka paika. Lähiminevikust mäletame tühjaks jooksnud erakondi, kes on olnud mingil ajahetkel aktiivselt tegevad: Koonderakond, Rahvaliit, varsti, võimalik et ka IRL. Mõned isegi ühinevad või teevad ümbersündi ja väidavad, et parima võtsid nad vanast parteist kaasa, halvimaga aga pole neil mingit seost. Võime siin näiteks tuua Rahvaliidu laibast tekkinud EKRE või Isamaaliiduga ühinenud ResPublica. Pole korrektne väita, et partei on vaid see puhas ja selge vesi, mida iga lonksuga neelad ja aina naudid ning valimisliitudes tegutsevad ebakompetentsed ning omakasupüüdlikud tegelased, kes ei tea midagi kommunaalpoliitikast või kohalikest oludest üldse. Siin võiks meenutada, et Pärnu linna juhib edukalt valimisliit ning enamuses väikelinnades ja valdades on koalitsioonis valimisliidud. Kas tõesti loeb kooli säilimise, teede korrashoiu või bussiühenduse tagamisel küla ja keskuse vahel see, milline maailmavaade on parasjagu seal kandideerival valimisliidul? Ma ei usu. Veel näiteid! Tallinna keskerakondlik linnavalitsus, kus tänagi on linnapea ja volikogu esimees uurimise all, Tartu linna reformierakondlaste osavõtul haridusosakonna või planeerimisosakonna korruptsioonijuhtum või sotsist abilinnapeaga seotud kriminaaluurimine. Neid näiteid võib tuua ka vallajuhtide seast. Lõppeks on tegemist siiski inimeste ja nende väärtuse, mitte „partei annab töökoha, ehk ka mõistuse“ juhtumitega. Ja miks mitte lubada valimisliidud ka Riigikogu valimistele?! Nii on ju Eestis olnud ning on mõnes riigis tänagi. |
